Ma otsustasin iseenda pidurdamise lõpetada ja siis hakkas elu muutuma!

Enda sees ma tean ammu ilma kuidas ma end tunda tahan ja vastavalt sellele teen ka enda elus valikuid. AGA, ikka ja jälle tulid mingid kogemused kus ma tundsin, et vot siin on jalad nii tugevalt vastu maad ja pidur on peal. Lugudevool mõistuses ja pinge kehas kasvas nii suureks, et sattusin segadusse ja tihtipeale saboteerisin end. Sellega mu energia ja kogu olemus muudkui võbeles erinevate olekute ja valikute vahel, ei teinud enda sees kindlat valikut. Ma jõudsin endas sellisesse kohta kus ma tundsin, et ma olen siin kõike proovinud, kõik läbi analüüsinud ja ma olen väsinud sellest. Nii see elu ei toimi, ma ei tunne avardumist. Ja ma ei tundnud avardumist, sest ma panin endale piduri ette nende kohtade peal mis mõistusele tundus ’’liiga palju’’, aga kus tegelikult oli minu jaoks see muutus mida ma tõeliselt tahtsin.

Üks selline koht oli eile. Mu sõbranna, imeline tantsuhaldjas Viiu kutsus enda sünnipäevale, kuid enne seda veel tantsurännakule mida ta iga täiskuu aeg siin Pärnus teeb. Ja päris ausalt, ma olen aaaaastaid..aaastaid tahtnud minna tantsima ja ma olen alati viimasel hetkel löönud põnnama. Ma ei tea kes seal on, kas nad mind vaatavad, ma ei oska tantsida, olen liiga trulla, see on liiga hirmus.

Ma otsustasin võtta piduri maha ja ma andsin juhtimise üle enda kehale ja sellele sügavale tarkusele ja tõmbele enda sees, mis teab palju rohkem kui minu kogemustearhiiv mõistus. Okei, jah, seekord saades see tantsurännaku kutse, minust ei käinud kohe kriiskavat EI’d läbi, vaid ma astusin sammu tagasi ja jälgisin enda tundeid ja emotsioone, andsin neile ruumi. Minu sees oli teadmine ja tõmme koheselt, et see on võimalus mul liikuda välja vanast harjumuspärasest olekust, siin on avardumine.

Ja saagu mis saab ma teadsin, et ma lähen. Ükskõik mis tunne minu sees on mis kriiskab ei..ma lähen!

Ja siis Viiu küsis mu käest, et kas ma teeksin tantsurännakul osalejatele alguses kaartidega väikse häälestuse. Minu kehas käis jah, klikkas paika mida see kogemus minus avama tuli. Minu sees oli teadmine ja süttinud lõke, ma tundsin mis tulemuse see kõik mulle loob. Ainus puuduv lüli oli see, et kuidas see kõik saab, aga seda ei saagi enne, teada kui tantsurännaku lõpus!

Kui see päev oli käes, siis eks ikka väike värin oli sees, aga ma tean kes ma olen ja ma olen alati mina ise ja selle olekuga nagu ma ka siin kodus üksi olen, lähen ma ka grupi võõraste sekka. Usaldus ja teadmine, minu kompass.

Kogunesime, seisime kõik ringis. Viiu tutvustas meile viie-rütmi tantsu olemust. Kuulasin teda ja samal ajal tunnen, kuidas need sõnad ja mida mina seal edasi annan oli juba minus olemas sellel hetkel kui Viiu kutsus mind esmalt sinna. See oli nii lahe tunne, mina lihtsalt usaldasin ja läksin, sest kõik oli juba loodud!

Ja minu kogemus tantsurännakul siis.

Endalegi meeletuks üllatuseks oli see minu keha jaoks kõige loomulikum asi üldse. Ma ei mänginud nagu ma oleks üksi kodus, ma teadsin väga hästi, et minuga koos on veel kümmekond naist. Aga me kõik olime enda kehadega, me kuulasime enda keha ja liigutasime nõnda nagu keha juhatas. Mida enam ma alistusin enda kehasse, seda enam ta näitas mulle läbi millise liikumise ma saan vabastada emotsioone mis kuskil puusakondi vahel kinni olid. Päike tuli ka veel välja, värskelt oli lund sadanud. Ma tantsisin, liigutasin end iseenda avardumise jaoks. Minus on praegugi see mõnus tunne ühtsusest, koos tantsimisest, keegi pole vähem ega rohkem, kõik lihtsalt on. Ma kogesin sellist pilti kus ürgsetel aegadel tantsitigi koos lõkke ümber ja see oli kõige loomulik asi üldse mida teha. Meie keha on instrument, meie keha on tempel, meie keha kõneleb alati meiega.

Ma tegin kaks asja enda jaoks ülimalt oluliseks. Üks on see, et ma lõpetan iseenda pidurdamise, peaees täielikku usaldusse ja tühjusesse, saagu mis saab, sest saab minu maitse! Teiseks, ma tegin oluliseks avardumise. Ehk siis ma programmeerisin enda mõistuse ja enda olemuse ära tundma neid kohti kus ma saan praktiseerida piduri maha võtmist ja kus ma saan kogeda avarat uut reaalsust!

Ma valisin selle oleku mida tahan endas kogeda ja lasin vabaks kuidas see minuni tuleb. Ma näen kui lood tulevad ülesse, aga ma võtan seda kui mingi kinni olnud energia vabanemist ja võimalust valida enda väe avanemist.

Ja nõnda saab lahti rulluda uus füüsiline reaalsus ja tõeliselt maitsvad kogemused!

Uue reaalsuse avanemine on vaid valikute küsimus!

Enda Õitsemise kogemiseks on uuel nädalal 4 vaba aega ja selguskõne on juba homme 17.02!

https://www.dayakarolin.com/booking

Avardumiseni kaunis Hing! Kalli!!