Minu vundament on minu armastus

Ma näen, et olen hoolega kinni hoidnud kõigest mis vähegi toetab ja loob turvatunnet. Aga ma näen seda illusiooni nüüd.

Ma järgisin enda tunnet ja kisades võtsin lõpuks vastu otsuse, et tahan tunda end kindlana endas. Ma tahan enda Hinges, enda Templis tunda end rahus ja armastuses.

See tunne on oktoobris olnud minu sees nii tugev ja Näen selgelt neid kohti mis mind ei toeta lõpuni välja. Tunnen ka kuidas ma saan nüüd käest lahti lasta ja anda vabaks sooja puudutuse mis mind kandis ja mida mina kandsin. Kuid see pole see mis mulle on mõeldud ja mis mind lõpuni välja toetab. Mitte miski ega keegi ei saa mind väljas poolt toetada nii nagu mina ise end saan. See on unikaalse puudutuse ja soojusega tunne, kirjeldamatu.

Aga pärast mitut aastat ma tunnen end taas Kodus. Miks? Sest ma võtsin tõsiselt seda mida ma tundsin, et ma vajan. Ma ei teinud enda vajadusi enam tähtsusetuks või liiga nõudlikuks, egoistlikuks. Ma nägin selle kõige taga pisikest Karolini kes lihtsalt tahab puhata ja magada soojas embuses. Tema pisimadki vajadused on kõige olulisemas siin maamuna peal! Tema on Maailmade looja kui tunneb end armastatuna ja turvaliselt. Tema on vundament.

Enda vajaduste esmane täitmine on vundamendiks maitsva elu loomiseks.

Ma arvasin, et sain juba aru mida see tähendab. Polnud nõus täielikult kontrolli käest laskma, maitsesin veidikene. Maitsesin vähekene ja tundsin, et seda on liiga palju. Tegelikult tuumaks oli see, et üks ülioluline vajadus oli täitmata. Vaatasin korra ja vaatasin mitu, et mis siin pildis valesti on ja leppisin teatud ebamäärasusega. Esimene vale samm, soola sai liiga palju.

Minu jaoks on kõige olulisem see kuidas ma end tunnen. Kui kuskil valin vähema kui see mida tegelikult kogeda tahan, hakkab lumepall veerema ja järgmisel hetkel leian end läbi põlenuna räuskamas ja laamendamas, nutmas ja halamas. Nagu väike laps kellel on lõunauni tegemata. See peab paika ka täiskasvanuna, nii lihtne tõde eks. Piisab ainult sellest, et lõunauni on lapsel tegemata ja siis ta ei taha enam suuda, mängida, ta lihtsalt jaurab. Nii kui ma vaatan mööda enda sisetundest ja mitmest muust märgist piisavalt kaua, tead enam ei lähe isegi kaua sellega, nii läheb kõik muu ka lappama. Suhted, töö, raha, uni, toitumine, kõik.

Ja kas see on kõike seda väärt. Kas see lõunaune tegemata jätmine on väärt seda, et kogu ülejäänud päev on jonn sees. Kui palju ilusat meil kogemata jääb nende väikeste eneseohverduste pärast.

Täna tunnen ma armastust! Ma tunnen armastust ja rahu, et õues on nii mõnus hall ja krõbe sügisilm ning linnud laulavad. Ma tunnen armastust, sest ma magasin mõnusad 8 tundi täna. Ma tunnen armastust, sest mul on oma kodu! Ma tunnen armastust, sest minus on rahu. Ma tunnen armastust, sest ma valin iseennast ja tean mida ma tahan kogeda. See ei tähenda, et vahel pole hirmu, kindlasti on, aga tunne ja teadmine mu kehas on kõikse suurem. Ja kui kõik muud igapäevased vajadused on täidetud, siis tunnen end kindlana ja turvaliselt, et tunda ära kehas ka need suured teadmised ja otsused mida ma juba loomas olen. Mu keha teab alati, mu keha annab alati märku ja alati juhatab.

🤍