Minu aasta Pärnus
Iga pärnakas teab seda lugu, et suvel Pärnu elab ja talvel on siin suht vaikne ja depressiivne, justkui välja surnud. Nii kui september algab, jääb Pärnu vaikseks. Aa ja siis see lugu ka, et siin on ainult lapsed ja penskarid. Elasin minagi nende lugude tulihingelise uskujana. Seni kuni täpselt aasta eest siia tagasi kolisin.
Olen Pärnus sündinud, selles vanas haiglas, kes teab see teab. Esimesed 18 aastat elasin siin ja siis läksin rändama. Kuniks elu mind siia tagasi tõi, lahtiseid otsi lõpetama.
Ma ei plaaninud kunagi siia tagasi kolida, sest minu jaoks seondus kogu see linn valusate mälestustega, oli ka ilusaid, kuid aastaid käisin siin nõnda, et ära minnes alati nutsin. Niiet hoidsin eemale, tervendasin end mujal. Ja siis läks nii, et sattusin tagasi elama just sinna kus minu jaoks kõik alguse sai.
Jannseni tänaval elasin viimati enda emaga koos, olin siis 8. Ja mõne korra pärast seda nägin teda, siin rimi juures pargis, kuid tema mind enam ära ei tundnud. Ja nüüd, olles 32, saan ma selle kõik uuesti üle vaadata, andestada ja vabaks lasta.
Minu suurimaks üllatuseks, see aasta siin, on olnud see, et ma näen Pärnut täiesti uute silmadega. Minu jaoks pole ükski see klassikaline lugu Pärnu kohta tõsi. Ma arvan, et igal pool võib vajuda nendesse lugudesse ja keskkonnas mugavusse vajuda ning depressiivselt end tunda.
Mina kogen seda, et kõik need kohad millega minul seostub ükskõik mis mälestus, ongi just ainult seda..mälestus. Puudub igasugune emotsionaalne laeng. Ma näen neid mälestusi kui filmilinti sellest, mis kunagi oli. Aga see ei tähenda praegu, siin, minu kohta mitte midagi.
Ma kogen uut Pärnut. Pärnut kus on minu inimesed, kus on loomingulised, imelised inimesed! Kus on nii imeilus loodus, jah, linnas loodus! Siin on loodus, meri, mets, siin on kõik olemas. Inimestena ise loome endale kohtadest mingi kuvandi, oleneb ju sellest mis sinus toimub.
Ma näen kui suure töö ma iseendaga olen teinud, kõik need aastad mis ma siit eemal olin ja eemale hoidsin. Ma näen nüüd seda tohutut edasiviivat jõudu mis on armastus minu sees. Mis on tahe minu sees tunda end enda kehas ja olemuses hästi! Valides alati ennast, armastades end esimesena. Kõigile ei meeldi see, ma näen seda. Kõik kes on harjunud, et valin nemad ennem ja siis kui aega jääb, siis alles ennast, need inimesed on elu mu teelt kõrvale juhtinud. Kõik need 10+ aastat elades erinevates kohtades nii Eestis kui välismaal, on mind toonud tagasi siia kodulinna, et kogeda kes MINA päriselt olen. Lasta viimnegi hirm endast lahti, ja lasta end lõpuks vabaks. Enda valimine tähendab tõesti seda, et kõik mis enda valimist ei toeta tuleb lasta lahti, ükskõik kui valus see on. Ja kõik kes tahavad näha sind ilma enda filtrita ja mõista tingimusteta, nemad jäävad, no matter what.
Aitäh Pärnu, et näitad ja kinnitad mulle kes MINA OLEN!
Millise õnnistusena on pärnakale antud meri, jõgi ja mets kus end maandada. Milline luksus on siin viimnegi kinni olnud emotsioon endast vabaks lasta ja kodupesas uuesti kooruda.
Kuhu küll edasi?
